Öös on asju. On alati olnud.

Siin ma siis nüüd finally omadega olen. Pool kolm öösel omale elu välja mõtlemas. Tõsiselt põnev.
Alustuseks ei oskagi kohe midagi kirjutada.

Jamh.. selle asja siin meisterdasin ma nüüd siis selleks, et lõpuks ometi suudaksin end kokku koguda ja vanadest asjadest, sündmusest lahti ütleda ja eluga lõpuks ometi edasi liikuda. Siiamaani on sellest kasu. Viimase aasta jooksul on lihtsalt liiga palju sündmusi toimunud. Nii head kui ka halba. Nüüd ei teagi kas olen jube pessimist või mitte, aga tundub, et rohkem halba. Minu elus siis konkreetselt. Mitte minu lähikondlaste eludes. Ometigi ei vahetaks ma selle aastaga saadud kogemustepagasit mitte kui millegi vastu. Loomulikult on kahju. Aga kui asjad just niimoodi läksid, siis järelikult nad pididki nii minema. Olen parem õnnelik nende paari-kolme aasta üle, mil mul õnnestus selle vapustava inimese seltskonda ja õpetusi nautida. Olen Talle väga tänulik! Kõik ei saagi ju igavesti kesta.
Hetkel tundub see kõik lihtsa ja kergena. Nii hea on sellest kõigest lahti lasta ja edasi liikuda. Nojaa.. oleks ka vist viimane aeg. Seepärast kaalun ka töökoha vahetamist. Kuigi viimane teema ripub praegu küll suure-suure küsimärgikonksu otsas. Vaja on vaheldust ja kõikide ebameeldivae inimeste vaateväljalt kadumist. Ja kui kõigi ei saa..., no.. siis vähemalt enamike. Arvestades veel sellesuvist negatiivset energiat linnuse kohal ja teiste nurgakivide lahkumist sealt(JMG), siis seda kergem see lahkumine minu jaoks olema saab. Nüüd tuleb siis ainult loota ja pöialt hoida. Seekord iseendale.

Öelge mulle palun, kuidas üks inimene saab mõelda pidevalt niipalju teiste inimeste peale? Sest paratamatult närib mind seest see vastik tunne, et mina pole endast parimat andnud, minu saavutused ja silmapaistmised polgi nii suured ja silmapaistvad olnud kui mulle tundub. Kuid samas mõtlema hakates leian, et see pole veel mingi õigustus sellele, et eelistada edutamisel 2 aastase staašiga töötajale 2 kuulise(!!) staašiga töötajat. Kellel kusjuures pole ennem sama tööga kogemusi olnud, ja kes töö tegemisel pidevalt vingub ja mögiseb. Aga noh.. eks 'ülemusele' oska me igaüks pugeda. Kes kuidas. Pagana Patsike selline ma ütlen!!
'Ülemus' kusjuures on jutumärkides sellepärast, et ma lihtsalt kategooriliselt keeldun seda isikut kutsuma oma ülemuseks. Ja minu kogemuste põhjal on mul endiselt ainult 1 ülemus ja see inimene seda nime ka väärib. Sest tõesti suvehooajal, kui käed-jalad tööd täis ja igalpool hullumaja pole seda 'ülemust' äkitselt kusagil, vaid tema otsustas, et võtab endale lambist umbes kahenädalase puhkuse. Ei, mitte kui keegi polnud su peale kohe absoluutselt vihane vm.. Mitte keegi. (see oli nüüd irooniliselt muidugi!)
Enivei. Lõpp mõtlemisele. Aitäh sõpradele, et te mind, aegaajalt närvihaiget ikka suudate välja kannatada.

Lõpetuseks seda, et viimasel ajal ei suuda ma enam ära oodata seda aega, kui ma saan lapse ja seda aega kui kunagi kui laps(ed) on juba suured, on keegi mu kõrval kui ma olen 64. Võibolla on see kergelt seotud ka sellega, et ma kuulan laulu The Beatles - When I'm sixty four
:)
Kes teab.
Aga mäletan seda tunnet ja neid mõtteid, mis mul alles aasta tagasi peas olid...
Aga nagu öeldud.. mis olnud see minevik ja mina elan praegu, seega hetkes ja olevikus. Ja proovin seda nautida kuidas jaksan. Lõppude-lõpuks on ju elu elamiseks(eriti noorus) ja mitte pidevaks masendamiseks kuskil nurgas.

Kiss me beyond the milky twightlight